Ühel kenal maikuupäeval sõitsin ma Ülemiste linnakusse, et pildistada üht sel hetkel veel mulle võõrast paari. Parkides märkasin kauguses tasapisi tossu tulevat. Paariga kohtudes selgus, et nad polegi mingi lihtne paar, vaid tol päeval lausa pruutpaari staatuses ja samal ajal kui me tasapisi tuttavaks saada püüdsime, hakkasid me ümber üha sagenema sireenid ja klaasmajadelt peegelduvad sinised vilkurid. Mis seal siis ikka, asusime natukene kummalises keskkonnas pildistama ja jälgisime kaugusest, kuidas too suitsusammas tõuseb, ise lootes, et kõik ikka elus-terved on. Minu õnneks oli see paar mõnusalt julge ja avatud meelega, niisiis liikusime ühe parkimismaja katusele, et too võimas suitsupomm ka pildile püüda. See oli alles kogemus – tume suitsusammas ja kuldne loojangueelne valgus koos nende armunud vastabiellunutega! Tekkis selline maailmalõpu tunne…
Kuniks me telefonid evakueerumisteate said ja päriselt põgenema pildime. Kuna me pildistamisisu aga veel otsas ei olnud, suundusime kinnisesse Fahle parki, kus oma sessiooni jätkasime. Õnneks selgus peagi, et põlengus keegi viga ei saanud ja ka Pakendikeskus suutis sellele olukorrale oma positiivse vimka külge panna. Eks ta nii kipu olema, et ühe õnnetus on teise õnn – meie saime sel päeval aga kustumatu (no pun intended) elamuse. Aitäh, armsad M&R! Loodan, et kohtume peagi veel ja ehk veidi stabiilsemas keskkonnas…
